Lastel omad pered - YES!
–
Kirjutasin FB seinal, et panime tütre mehele. Noh tegelikult mitte päris, läks ikka ise :) Vabatahtlikult ja rõõmsalt. Saime seega mõnusal noorte peol osaleda. Kõik olid nii rõõmsad ja ilusad ja normaalsed.
Meil on nüüd mõlemad lapsed abielus. Mõni ütleb, et vahet pole aga meile see meeldib. Abielu on selline tore ettevõtmine, kus ikka saab teineteisele teistmoodi toetuda kui mitte abielus olles. Minu meelest pole see vaid paber, vaid siiski märk pühendumisest teineteisele ning aluse loomine pere suuremaks kasvamiseks (kuigi see pole kohustuslik osa).
Pulmapäeval tundsin samu tundeid, kui tütar käis iluvõimlemisvõistlustel. Hommikul olid kõik ärevad, siis tuli jupp aega meiki teha ning soenguid seada ning siis närvitseda, kuidas asjad kulgevad ning seejärel tuli pidu. Pulmapäev ise ei erinenud eriti iluvõimlemise võistluspäevast v.a. see, et mehi oli rohkem ning medaleid kaela ei riputatud. Kuigi mõnes mõttes on abielusõrmus ka justkui medali eest :) Ja minu mees oli nagu võistluspäevadelgi - rahulik, rõõmus ja uhke.
Vahel on tunne, et lapsed on juba ammu kodust lahkunud, kuid tegelikult oleme alles mõned aastad kahekesi. Samal ajal on õhtu või lõunasööke kuuele oluliselt rohkem kui kunagi varem. Mulle meeldib see segasumma suvila. Oleme ammu avastanud, et pigem on meis itaallast kui eestlast - kokkusaamised on elavad, suminat, infovahetust, nalju ning maitseelamusi täis. Õnneks on seda parasjagu ja igaüks saab tegeleda oma asjadega. Nii ongi hea. Igaüks vajab oma elu, kuid vajame ka ühist aega. Elu vajab elamist ning noorus märkamist.
Vanematena oleme ju alati olemas ja ikka ootame lapsi koju. Hetkel on käes aeg, kus nautida taas abikaasaga kahekesi olemist ning plaanida käike ja kõike, mida tahame ühiselt teha. Suvi on algamas!
Kevadesse on mahtunud veel minu tööperioodi lõppemine, laste juubelid ja mahub veel uusi asju AGA nendest järgmistes postitustes.
Pulmapäeval tundsin samu tundeid, kui tütar käis iluvõimlemisvõistlustel. Hommikul olid kõik ärevad, siis tuli jupp aega meiki teha ning soenguid seada ning siis närvitseda, kuidas asjad kulgevad ning seejärel tuli pidu. Pulmapäev ise ei erinenud eriti iluvõimlemise võistluspäevast v.a. see, et mehi oli rohkem ning medaleid kaela ei riputatud. Kuigi mõnes mõttes on abielusõrmus ka justkui medali eest :) Ja minu mees oli nagu võistluspäevadelgi - rahulik, rõõmus ja uhke.
Vahel on tunne, et lapsed on juba ammu kodust lahkunud, kuid tegelikult oleme alles mõned aastad kahekesi. Samal ajal on õhtu või lõunasööke kuuele oluliselt rohkem kui kunagi varem. Mulle meeldib see segasumma suvila. Oleme ammu avastanud, et pigem on meis itaallast kui eestlast - kokkusaamised on elavad, suminat, infovahetust, nalju ning maitseelamusi täis. Õnneks on seda parasjagu ja igaüks saab tegeleda oma asjadega. Nii ongi hea. Igaüks vajab oma elu, kuid vajame ka ühist aega. Elu vajab elamist ning noorus märkamist.
Vanematena oleme ju alati olemas ja ikka ootame lapsi koju. Hetkel on käes aeg, kus nautida taas abikaasaga kahekesi olemist ning plaanida käike ja kõike, mida tahame ühiselt teha. Suvi on algamas!
Kevadesse on mahtunud veel minu tööperioodi lõppemine, laste juubelid ja mahub veel uusi asju AGA nendest järgmistes postitustes.
Lisa kommentaar