TÖÖ eile, täna, homme
–
Minu eelmine pikim tööperiood oli 1991 - 2016, kus töötasin ühes asutuses aga väga mitmel positsioonil - õppejõuna, põetuskabineti juhatajana, spetsialiseerumiskursuste koordinaatorina ja lõpuks rektorina. 2016 - 2025 viis mind töö Eesti Õdede Liitu, kus lõpetasin töö presidendi ja juhatuse liikmena 30.aprillil 2025.a.
Kokku tähendab see, et olen olnud 25 viimast aastat juhi positsioonil. Vastutanud, eest vedanud, algatanud, otsustanud, suunanud, leiutanud, motiveerinud, ise tegutsenud ja eeskujuks olnud aga ka nutnud, kirunud, muretsenud, mitte maganud, stressanud, vabandanud, vihastanud. Tegelikult muidugi olen ikka ka rõõmustanud, naljatanud, märganud, hoidnud, nautinud aga selles viimases lauses olevat on siiski selgelt olnud vähem kui eelmises lauses kirjeldatud.
Miks siis niimoodi?
Juhi töö riigiasutuses on keeruline seetõttu, et täpseid reegleid mida jälgida on üle mõistuse palju. Süsteeme, mis on jaburad, on liialt ning valdkondi mida sa pead teadma ja jälgima on nii rohkelt, et sa raudselt ei tea mõnda neist või lihtsalt ei oska nendega midagi peale hakata. Tartu Tervishoiu Kõrgkooli üles ehitades puutusin nendest paljudega kokku ja olin lõpuks 10 korda targem nii hariduses, tervishoius kui ka näiteks riigihangetes või töötervishoius, rääkimata raamatupidamisest, auditidest, ehitusest, Euroopa Liidu rahastusest ja projektidest ning muidugi sellest mis rakenduskõrghariduses toimus Euroopas. Vastutus oli suur, abi väljaspoolt oli vähe ning võimalusi asju mõistlikul teha oli veelgi vähem.
Kõrgkoolis töötades olin pidevalt dilemma ees - kas teha nii nagu on ette kirjutatud või nii nagu oleks mõistlik või teha täitsa uut moodi… Lõpuks tüütas see lõputu ettekirjutus ikka tõsiselt ära. Samas oli kõrgkoolis endas nii hea ja mõnus kollektiiv, et naeru ja nalja sai piisavalt ning paljud keerulised olukorrad lahendatud, võidud võetud.
Eesti Õdede Liitu läksingi kandideerima juhiks just seetõttu, et tahtsin riigiasutuse välist kogemust. MTÜ juhtimine peaks ju sellest oluliselt erinema? Ja muidugi erines ka. Näiteks riigihangetega polnud vaja enam tegeleda ning mitte keegi ei öelnud ette mida tohib teha. Õppisin ettevõtlusega seonduvat, mida riigiasutuses üldse vaja pole ning nautisin miljonite pealt paarikümne tuhande euro juurde naasmist. Elu oli täiesti teistsugune.
Olgem ausad - riigiastuses töötamine tuli mulle muidugi tohutult selles ametis kasuks. Ühelt poolt tundsin ma paljusid inimesi ja teisalt oli mulle selge loogika, mida peab ja võiks reguleerida ning milles tuleks reguleerimisega tagasi hoida. Kust saab ja peab kokku hoidma ning kus ei tasuks koonerdada.
Kui kõrgkoolis sai aastatega mitmekordistatud nii üliõpilaste arv kui ka eelarve, siis MTÜs sai rahaline võimekus neljakordistatud ning liikmete arv püsivaks. Struktuurimuudatusi tegin mõlemad organisatsioonis selliselt, et koostööd oleks oluliselt rohkem ning inimestel tekiks võimalus vastutust võtta ja areneda. Täna mõlemasse sisse vaadates, tundub et see ka õnnestus.
Väga palju küsitakse minult endiselt, et kuhu edasi?
Ütlen otse - puhkusele!
Pärast puhkust küsige uuesti.
Miks siis niimoodi?
Juhi töö riigiasutuses on keeruline seetõttu, et täpseid reegleid mida jälgida on üle mõistuse palju. Süsteeme, mis on jaburad, on liialt ning valdkondi mida sa pead teadma ja jälgima on nii rohkelt, et sa raudselt ei tea mõnda neist või lihtsalt ei oska nendega midagi peale hakata. Tartu Tervishoiu Kõrgkooli üles ehitades puutusin nendest paljudega kokku ja olin lõpuks 10 korda targem nii hariduses, tervishoius kui ka näiteks riigihangetes või töötervishoius, rääkimata raamatupidamisest, auditidest, ehitusest, Euroopa Liidu rahastusest ja projektidest ning muidugi sellest mis rakenduskõrghariduses toimus Euroopas. Vastutus oli suur, abi väljaspoolt oli vähe ning võimalusi asju mõistlikul teha oli veelgi vähem.
Kõrgkoolis töötades olin pidevalt dilemma ees - kas teha nii nagu on ette kirjutatud või nii nagu oleks mõistlik või teha täitsa uut moodi… Lõpuks tüütas see lõputu ettekirjutus ikka tõsiselt ära. Samas oli kõrgkoolis endas nii hea ja mõnus kollektiiv, et naeru ja nalja sai piisavalt ning paljud keerulised olukorrad lahendatud, võidud võetud.
Eesti Õdede Liitu läksingi kandideerima juhiks just seetõttu, et tahtsin riigiasutuse välist kogemust. MTÜ juhtimine peaks ju sellest oluliselt erinema? Ja muidugi erines ka. Näiteks riigihangetega polnud vaja enam tegeleda ning mitte keegi ei öelnud ette mida tohib teha. Õppisin ettevõtlusega seonduvat, mida riigiasutuses üldse vaja pole ning nautisin miljonite pealt paarikümne tuhande euro juurde naasmist. Elu oli täiesti teistsugune.
Olgem ausad - riigiastuses töötamine tuli mulle muidugi tohutult selles ametis kasuks. Ühelt poolt tundsin ma paljusid inimesi ja teisalt oli mulle selge loogika, mida peab ja võiks reguleerida ning milles tuleks reguleerimisega tagasi hoida. Kust saab ja peab kokku hoidma ning kus ei tasuks koonerdada.
Kui kõrgkoolis sai aastatega mitmekordistatud nii üliõpilaste arv kui ka eelarve, siis MTÜs sai rahaline võimekus neljakordistatud ning liikmete arv püsivaks. Struktuurimuudatusi tegin mõlemad organisatsioonis selliselt, et koostööd oleks oluliselt rohkem ning inimestel tekiks võimalus vastutust võtta ja areneda. Täna mõlemasse sisse vaadates, tundub et see ka õnnestus.
Väga palju küsitakse minult endiselt, et kuhu edasi?
Ütlen otse - puhkusele!
Pärast puhkust küsige uuesti.
Lisa kommentaar